Martini ajaraamat

Käisin kinos värsket Eesti linateost “Georg” vaatamas. Boris Tuch kirjutas Sirbis, et kui ootad kunstiteoselt liiga palju, on pettus paratamatus. Ma lugesin Tuchi arvustust “Georgist” reedel. Ka minu ootused olid suured. Pettumust ei tekkinud hetkekski. Pigem vastupidi - elamus oli viimasepeal. Kirjeldan seda filmi kõige paremate sõnadega.

Pean aga mainima, et ma tõenäoliselt ei kirjutaks seda postitust üldse kui ma oleksin näinud rahvast täis või lausa välja müüdud kinosaali. Paraku see nii ei olnud. Õhtune, kella 21:30 seanss toimus kobarkino saalis nr.1, kuhu suunatakse kõik filmid avanädalal, et võimalikult palju publikut ära mahutada. Pilt, mis saali sisenedes silme ees avanes oli aga kurb. Saali 514-st kohast oli täidetud ligikaudu 25.

Milles on asi? Kas on asi selles, et kinos käiv rahvas on liiga noor, et Otsa mäletada? Või ei peeta temast enam lihtsalt lugu? Inimesed! Tegu on kahtlemata kustumatu pärandiga Eesti XX sajandi muusikaajaloos. Võtke hetk vaba aega, minge otsige vanemate või vanavanemate plaadiriiulilt mõni vinüülplaat, mis kannab Georg Otsa nime. Pange mängima. Jah, kuulake-kuulake.
Samuti ei kirjutaks ma seda postitust ka siis kui film oleks olnud halb või poleks täitnud mu ootusi. Tsiteerin siinkohal Boris Tuchi ning nõustun nende sõnadega:

Näitlejatele pole vähimatki ette heita. /—/ Muljetavaldavad on süžee kaks riimi. /—/ Operaatoritöö väärib ülivõrdeid. Puhtfilmilikud, lavastuslikud võtted on väga veenvad. Mustvalgete (kroonika- ja kroonikana esitatud) kaadrite üleminek värvilisteks (varjamatu fiction) ei ole küll ju uuenduslik, kuid toimib suurepäraselt.

Loomulikult võiksin norida paari detaili kallal, kuid üldpilti need minu jaoks sugugi ei rikkunud. Tegu on minu meelest Eesti filmiajaloos ühe väärika teosega. Nii et head inimesed, kes te seda loete, minu soovitus: minge kinno, vaadake “Georgi”, toetage Eesti filmikunsti ja õppige tundma Georg Otsa pärandit. Selleks annab hea võimaluse näiteks Vello Malken artikkel Arteris Kahe otsaga mälestus Georg Otsast.