Prangli saarel leidub tegelasi, kes võivad rääkida pikalt maast ja ilmast ilma et keskmine tallinlane aru saaks, millest jutt. Kusagil kevade paiku hakkasime Heleniga üles kirjutama Prangli saarel levinud väljendeid ja sõnu. Panime kogutu vaatamiseks välja Prangli murdesõnastiku nime all.
Käisin kinos värsket Eesti linateost “Georg” vaatamas. Boris Tuch kirjutas Sirbis, et kui ootad kunstiteoselt liiga palju, on pettus paratamatus. Ma lugesin Tuchi arvustust “Georgist” reedel. Ka minu ootused olid suured. Pettumust ei tekkinud hetkekski. Pigem vastupidi - elamus oli viimasepeal. Kirjeldan seda filmi kõige paremate sõnadega.
Pean aga mainima, et ma tõenäoliselt ei kirjutaks seda postitust üldse kui ma oleksin näinud rahvast täis või lausa välja müüdud kinosaali. Paraku see nii ei olnud. Õhtune, kella 21:30 seanss toimus kobarkino saalis nr.1, kuhu suunatakse kõik filmid avanädalal, et võimalikult palju publikut ära mahutada. Pilt, mis saali sisenedes silme ees avanes oli aga kurb. Saali 514-st kohast oli täidetud ligikaudu 25.
Milles on asi? Kas on asi selles, et kinos käiv rahvas on liiga noor, et Otsa mäletada? Või ei peeta temast enam lihtsalt lugu? Inimesed! Tegu on kahtlemata kustumatu pärandiga Eesti XX sajandi muusikaajaloos. Võtke hetk vaba aega, minge otsige vanemate või vanavanemate plaadiriiulilt mõni vinüülplaat, mis kannab Georg Otsa nime. Pange mängima. Jah, kuulake-kuulake.
Samuti ei kirjutaks ma seda postitust ka siis kui film oleks olnud halb või poleks täitnud mu ootusi. Tsiteerin siinkohal Boris Tuchi ning nõustun nende sõnadega:
Näitlejatele pole vähimatki ette heita. /—/ Muljetavaldavad on süžee kaks riimi. /—/ Operaatoritöö väärib ülivõrdeid. Puhtfilmilikud, lavastuslikud võtted on väga veenvad. Mustvalgete (kroonika- ja kroonikana esitatud) kaadrite üleminek värvilisteks (varjamatu fiction) ei ole küll ju uuenduslik, kuid toimib suurepäraselt.
Loomulikult võiksin norida paari detaili kallal, kuid üldpilti need minu jaoks sugugi ei rikkunud. Tegu on minu meelest Eesti filmiajaloos ühe väärika teosega. Nii et head inimesed, kes te seda loete, minu soovitus: minge kinno, vaadake “Georgi”, toetage Eesti filmikunsti ja õppige tundma Georg Otsa pärandit. Selleks annab hea võimaluse näiteks Vello Malken artikkel Arteris Kahe otsaga mälestus Georg Otsast.
Sain eile väga hea tõendi selle kohta, et “tühjadel” hetkedel võib meie jaoks olla äärmiselt kandev roll. Need on hetked, mil seisatad korraks, et jalga puhata. Hetked, mil tuleb valida kahe tee vahel ning ei suuda otsusele jõuda. Hetked, mil ootad justkui midagi, ent veel ei tea mida.
Usun, et jõudsin eile sammu võrra lähemale sellele tõdemusele, et taolised hetked hoiavad meid voolavas elujões korraks paigal, et tekitada aegruum mõnele üllatuslikule kohtumisele või juhtumisele, mis oleks muidu jäänud olemata. Tunnetage neid hetki ja ehk mõistate.
Kutsu.ee ja Kiisu.ee said hiljaaegu oma rahvusvahelise käepikenduse Uniteddogs.com ja Unitedcats.com näol. Tegemist on ühtse süsteemiga, kus Kutsu.ee ja Kiisu.ee kasutajakontod toimivad automaatselt ka rahvusvahelistel saitidel.
Hetkel on mõned detailid veel beeta-faasis ja töö vabadel hetkedel käib, kuid hea on märgata rahvusvahelist huvi meie omalaadse sotsiaalse võrgustiku vastu maailma blogides. Üsna tuntud blogi Mashable kirjutas meist loo, märkides ära järgneva:
There’s plenty of AJAX on the site as well, offering a list of the most recent actions users have taken on the site. See who left a note in a forum, and who has commented on Sparky’s latest photo. This is fashioned after Facebook newsfeeds, but covers the entire community and not just your friends.
Samuti lisas keegi meid Killerstartups.com‘i. Siit ka üleskutse - tulge ja andke meile plusse! 
Kõigest lähemalt ka varsti meie kollektiivses blogis United Dogs and Cats OÜ lehel.
Uuendus: Oleme ka Digg’is ning Technorati andmetel on selle saidi teemal kirjutanud päris paljud välismaa blogid.
Umbes sellest ajast, millest pärineb 2006. aasta viimane sissekanne siin blogis, olen oma vaba aega väga mõnusalt ja arendavalt sisustanud.
Idee, mis sündis mu heal sõbral Ragnaril juba möödunud aasta kevadel, hakkas just detsembrikuus vaikselt reaalsuseks muutuma. Nüüd on saanud nii koerad kui ka kassid omale uued kodud Internetis 
Tegemist on meie ühise ettevõtmise - United Dogs and Cats - üllitisega. Osalt võtsin selle kogu asja vaevaks seetõttu, et loomad on lahedad, et käppa CSSis/disainis osavana hoida, et midagi pisut uut proovida ja loomulikult et näha, mis sellest kõigest saab.
Kui Sul ka kodus kiisu või kutsu on, mine proovi järele. Looma-armastajatele need leheküljed ju ongi mõeldud.
Elame-näeme. Vaba aeg ei ole küll igavalt sisustatud
Nii nagu Andrusele, nii meeldivad ka mulle kuldsed asjad
Jah, Skype’i tasuta trammi kampaania, millest minu teha oli trammi väline disain (tööd selle kallal sai tehtud möödunud aasta juulikuus), sai Kuldmuna parima välireklaamina teenuste-valdkonnas.
Tänud nii Andrusele kui ka Loovvoolule.
Et tasakaalu moodustavad kaks poolust, on teada. Ent taipame vist natuke liiga harva, et tasakaal moodustub ju ainult kahe pooluse vastastikmõju olemasolul. Valgus, pimedus. Soojus, külmus. Kaugus, lähedus. Pinnapealsus, sügavus. Vahel peitubki just taolistes vastastikmõjudes see salapära, erilisus ning kõik need vastamata küsimused, mis hoiavad meid sammhaaval liikumas igikestval rännakul vastuste suunas, mille lõpuni me sekundeid loeme.
Tõepoolest, kauneid jõule Sulle! Tänasel jõuluööl võib olla igaühe jaoks erinev tähendus. Mõned tähistavad seda kui lihtsalt ilusat kinkide vahetamise-jagamise traditsiooni. Kristlased jällegi ennekõike kui Jeesus Kristuse sünnipäeva. Võib-olla mõned kolmandad aga hoopis valguse võitu pimeduse üle. Jah, just nimelt. Tahaksingi natuke rääkida yin‘ist ja yang‘ist ning seda kahel põhjusel - esiteks on meie kultuuriruumis kinkide jagamisest ning Jeesuse sünnipäevast juba üpris palju räägitud ja teiseks seetõttu, et vanad hiinlased olid vaat et kõige targemad üldse oma mõtetega valgusest ja pimedusest.
Sest kui aastat kujutada ühtse tervikuna, mis liigub ringiratast ning kordab end uuesti ja uuesti, siis jõuluöö on selleks hetkeks, mil toimub midagi äärmiselt otsustavat, mis muudab kogu inimeste elu järgneval poolel aastal. Toimub pimeduse võitlus valgusega… ning just tänasel ööl valgus võidab. Ööd muutuvad tänasest edasi aegamööda lühemaks, päevavalgust on rohkem.
Et yin ja yang koguaeg korraga eksisteerivad ning omavahel teatud määral võitlevad, ilmestab meie jaoks teine nii oluline päev - jaanilaupäev. Inglise keeli summer solstice. Sel päeval, mis asub täpselt poole aasta kaugusel tänasest päevast, jääb otsustavas võitluses peale pimedus, mis hakkab endasse järgneva poole aasta vältel koguaeg päevavalguse arvelt üha rohkem pimedusjõudu näppama. Teame ju tervet sügisperioodi kui pimedat, tumedat, veidi kõledat ja kõhedat aastaaega.
Kevad aga, mis nüüd juba silmapiirilt paistab, on seevastu teada-tuntud valguse, armastuse ning kosumise-kasvamise periood.
Seega on tänasel ööl väga mitu põhjust, miks seda võiks, tuleks ja peaks tähistama.
Et kõik on energia, on kõik seega ühtlasi ka energiakulu. Kõlab lihtsalt, kas pole? Aga mõtle: ka nendele arvutiprogrammidele, mida sa tegelikult ei vaja, aga sellegipoolest oled taustale käima jätnud, kulutavad tegelikult protsessori töövõimsust. Eriti ilmsiks tuleb see sülearvutit kasutades. Need sülearvutid, mida kasutatakse aku pealt, vajavad sedavõrd varem vooluvõrku ühendamist, mida rohkem programme ja jõudlust kasutusele pannakse. Seega kulutavad kõik programmid akumahtu, mida tuleb aeg-ajalt jälle laadida energiaga, mille tootmiseks kulub maavara jne jne jne. Võib siinkohal küsida, et kas sina oled kunagi mõelnud näiteks selle peale, et kui palju energiat kulutab ühe täispika DVD-filmi vaatamine oma arvutis? Või siis meie Eesti mõistes, et mitu kuupmeetrit põlevkivi selleks kulub?
Mulle jäid meelde sõnad ühest salapärasest filmist: “We all use electricity, without even exactly knowing what electricity is. I don’t know what electricity is, too, but I do know this - that you can cook a man’s dinner with electricity. But you can also cook the man.”
Kui isegi kõige targemad on öelnud, et nad ei tea täpselt mis asi elekter on, siis võib seniks, kuni me seda veel defineerida ei suuda, öelda, et elekter = need maavarad, mis kuluvad elektri tootmiseks (mis seejärel muutuvad milleks iganes meil elektrit parasjagu vaja läheb).
Kui mõni vanainimene teid nähes ohkab, et “Oh küll aeg ikka lendab!”, siis mõelge hoopis nii: on kurb, et selliseid lauseid alles vanaduspõlves kuulda saab, sest kui me kõik niimoodi juba nooruses mõtleksime, annaksime me endale üha rohkem mõista, et meie kõigi päevad on loetud ning et me peame neid sisustama nii hästi kui vähegi oskame.
Need on üksikud paljude seast, mida kuulates meenub mingi osa möödunud ajast. Kas teil on ka nii, et kuulate ühte kindlat lugu mingil ajahetkel oma elus hästi palju, pärast hiljem seda kuulates meenuvad need ajad, mil..
Nii palju kui ma inimeste käest küsinud olen, on see üsna tavaline stsenaarium. Inimese mälu ei olegi ju muud kui seoste meeles hoidmine. Kõik seostub millegagi. Seostamise abil jätame asju meelde.
Nüüd võiks ainult aru saada, miks ma näen viimasel ajal üsna sageli unenägusid kohtadest, kus ma ise veel käinud ei ole ega tegelikult ei teagi milline sealne loodus olla võib. Miks ja millega mul need seostuvad?
Kas olete tähele pannud, et pea kõikides eluvaldkondades on lihtsad asjad kõige hinnatumad, paremad, ahvatlevamad, sestap ka kallimad?
Kõndisin mõned nädalad tagasi Londoni kesklinnas ringi ja kohtasin tunni aja jooksul kaheksat inimest, kes jagasid tänavail tasuta ajalehti, flaiereid, voldikuid, infolehti või mingeid muid taolisi pabereid. Ei oskagi täpselt öelda, mida üks või teine pakkus, sest keeldusin kõigist viisakalt. Jälgisin hiljem mõnda aega paari sellist müügimeest eemalt ning selgus, et peaaegu mitte keegi möödujaist ei soovinud pakutavat. Ilmselgelt kogub jõudu info üleküllus. Või küsiks seepeale, et mitu rämpskirja sina oma e-maili postkastist päevas leiad?
Inimesed otsivad teed lihtsuse suunas. Disainimaailmas on juba pikemat aega kõrgelt hinnatud minimalism, otsekohesus, selgus, lihtsus.
Viiteid heade näidetega üles lugedes võiks 10% maailma Internetist siia kopeerida, aga ma ei tee seda. Apple iPod, iTunes, mõni veebileht, pangateenused, konsultatsioonid ja koolitused jms. Lihtsus ja otsekohsesus võimutsevad kõikjal.
Sõitsin trammiga kesklinnast Kadriorgu ja selle tavapärase 10-minutilise trammisõidu vältel jõudis minuni kui reklaamitarbijani tervelt 10 erinevat töökuulutust. See tõestas ilmselgelt, et töökätest on meil siin suur puudus. Teisalt jällegi võib praktiliselt igaüks, kes vähegi viitsib tööd teha, omale mingi otsa leida. Ma ei pea silmas ainult neid puhastus- ja turvafirmade otsi, mida tolles trammis reklaamiti, vaid ka töökohti teistes sektorites - neis, mille tööandjad vaevalt end trammides reklaamivad.
Google’ist “pakume tööd” fraasi otsides kuvab Google 383 000 tulemust. Kui iga tulemus oleks üks konkreetne tööpakkumine, oleks olukord päris käest ära. Nii see muidugi ei ole, aga üsna suur arv tulemusi sellegipoolest, kas pole?