Martini ajaraamat

Õnnis on inimene, kes leiab tarkuse,
ja inimene, kes jõuab arusaamisele,
sest sellest on rohkem kasu kui hõbedast
ja rohkem rohkem tulu kui kullast.
Õp 3:13-14

Olen mõelnud juba tükk aega, et peaks kirjutama ühe korraliku tüki tarbimishulluse, odavate tootmismeetodite, üha kasvava hulga keemia kohta meie toidulaual jpm. Ühesõnaga sellest, et meie eluviisid on muutumas väga halvaks ja ebatervislikuks ning mitte ainult meile endile vaid tervele meie koduplaneedile.

Nüüd leidsin ühe lühifilmi nimega “The Story of Stuff”, mis räägib üsna selle sama loo sulle väga selgelt ja lihtsalt ära.

Palun võta see aeg ja vaata see läbi, ja mõtle selle teema üle järele.

Vaadake seda. On igaühe enda teha, kas seda uskuda või mitte, aga see saladus toimib sellest sõltumata ikkagi. Vaadake lähemalt, mõelge kaasa, ja te saate aru.

Tegemist on esimese 25 minutiga filmist “The Secret”. Tegemist on filmiga, mis võib muuta sinu igapäeva. See võib muuta su elu. Mind on just see film viimase aasta jooksul kõige enam mõjutanud.

Sain eile väga hea tõendi selle kohta, et “tühjadel” hetkedel võib meie jaoks olla äärmiselt kandev roll. Need on hetked, mil seisatad korraks, et jalga puhata. Hetked, mil tuleb valida kahe tee vahel ning ei suuda otsusele jõuda. Hetked, mil ootad justkui midagi, ent veel ei tea mida.

Usun, et jõudsin eile sammu võrra lähemale sellele tõdemusele, et taolised hetked hoiavad meid voolavas elujões korraks paigal, et tekitada aegruum mõnele üllatuslikule kohtumisele või juhtumisele, mis oleks muidu jäänud olemata. Tunnetage neid hetki ja ehk mõistate.

Jah.

Et tasakaalu moodustavad kaks poolust, on teada. Ent taipame vist natuke liiga harva, et tasakaal moodustub ju ainult kahe pooluse vastastikmõju olemasolul. Valgus, pimedus. Soojus, külmus. Kaugus, lähedus. Pinnapealsus, sügavus. Vahel peitubki just taolistes vastastikmõjudes see salapära, erilisus ning kõik need vastamata küsimused, mis hoiavad meid sammhaaval liikumas igikestval rännakul vastuste suunas, mille lõpuni me sekundeid loeme.

Tõepoolest, kauneid jõule Sulle! Tänasel jõuluööl võib olla igaühe jaoks erinev tähendus. Mõned tähistavad seda kui lihtsalt ilusat kinkide vahetamise-jagamise traditsiooni. Kristlased jällegi ennekõike kui Jeesus Kristuse sünnipäeva. Võib-olla mõned kolmandad aga hoopis valguse võitu pimeduse üle. Jah, just nimelt. Tahaksingi natuke rääkida yin‘ist ja yang‘ist ning seda kahel põhjusel - esiteks on meie kultuuriruumis kinkide jagamisest ning Jeesuse sünnipäevast juba üpris palju räägitud ja teiseks seetõttu, et vanad hiinlased olid vaat et kõige targemad üldse oma mõtetega valgusest ja pimedusest.

Sest kui aastat kujutada ühtse tervikuna, mis liigub ringiratast ning kordab end uuesti ja uuesti, siis jõuluöö on selleks hetkeks, mil toimub midagi äärmiselt otsustavat, mis muudab kogu inimeste elu järgneval poolel aastal. Toimub pimeduse võitlus valgusega… ning just tänasel ööl valgus võidab. Ööd muutuvad tänasest edasi aegamööda lühemaks, päevavalgust on rohkem.

Et yin ja yang koguaeg korraga eksisteerivad ning omavahel teatud määral võitlevad, ilmestab meie jaoks teine nii oluline päev - jaanilaupäev. Inglise keeli summer solstice. Sel päeval, mis asub täpselt poole aasta kaugusel tänasest päevast, jääb otsustavas võitluses peale pimedus, mis hakkab endasse järgneva poole aasta vältel koguaeg päevavalguse arvelt üha rohkem pimedusjõudu näppama. Teame ju tervet sügisperioodi kui pimedat, tumedat, veidi kõledat ja kõhedat aastaaega.

Kevad aga, mis nüüd juba silmapiirilt paistab, on seevastu teada-tuntud valguse, armastuse ning kosumise-kasvamise periood.

Seega on tänasel ööl väga mitu põhjust, miks seda võiks, tuleks ja peaks tähistama.

Oled sa endalt kunagi küsinud, et kas inimesed näevad värve ühtemoodi? Ehk teisisõnu: kas see, mida me nimetame pruuniks, on sinu jaoks tegelikult sama toon, mis minu jaoks? Või on erinev?

Tundub ju nii tavaline, et oleme kokku leppinud, et üks toon on pruun, teine kollane, kolmas punane ja nii edasi. Ent tegelikult ei ole mitte kuidagi võimalik kindlaks teha milliseid toone üks või teine inimene nende nimetuste all oma peas näeb.

Kui kõik näevadki värve tegelikult natuke erinevalt, - näiteks minu punane on sinu silmis hoopis minu nimetuse järgi oranž, aga me mõlemad nimetame seda tooni kokkuleppeliselt siiski punaseks - siis äkki ongi just see põhjuseks, miks eri inimestele meeldivad eri värvitoonid? Ühtedele ühed toonid rohkem kui teistele ja nii edasi.

Et kõik on energia, on kõik seega ühtlasi ka energiakulu. Kõlab lihtsalt, kas pole? Aga mõtle: ka nendele arvutiprogrammidele, mida sa tegelikult ei vaja, aga sellegipoolest oled taustale käima jätnud, kulutavad tegelikult protsessori töövõimsust. Eriti ilmsiks tuleb see sülearvutit kasutades. Need sülearvutid, mida kasutatakse aku pealt, vajavad sedavõrd varem vooluvõrku ühendamist, mida rohkem programme ja jõudlust kasutusele pannakse. Seega kulutavad kõik programmid akumahtu, mida tuleb aeg-ajalt jälle laadida energiaga, mille tootmiseks kulub maavara jne jne jne. Võib siinkohal küsida, et kas sina oled kunagi mõelnud näiteks selle peale, et kui palju energiat kulutab ühe täispika DVD-filmi vaatamine oma arvutis? Või siis meie Eesti mõistes, et mitu kuupmeetrit põlevkivi selleks kulub?

Mulle jäid meelde sõnad ühest salapärasest filmist: “We all use electricity, without even exactly knowing what electricity is. I don’t know what electricity is, too, but I do know this - that you can cook a man’s dinner with electricity. But you can also cook the man.”

Kui isegi kõige targemad on öelnud, et nad ei tea täpselt mis asi elekter on, siis võib seniks, kuni me seda veel defineerida ei suuda, öelda, et elekter = need maavarad, mis kuluvad elektri tootmiseks (mis seejärel muutuvad milleks iganes meil elektrit parasjagu vaja läheb).

On üks Saladus, mis viimasel ajal ringi levib. Mina juba tean, milles Saladus seisneb. Uurige teiegi järele. Kui avastate, mis see on, siis võin ma teile öelda “Tere tulemast meie sekka.”

Kas Euroopa ja läänemaailma inimesed armastavad sellepärast selget, lihtsat, korrapärast, piiritletavat väliste asjade disaini, et nad otsivad leevendust oma niigi kirjule mõtte- ja tunnetemaailmale, infoküllusele ja sotsiaalsele rägastikule, mis inimesi, eriti majanduslikult kõrgelt arenenud riikides, iga päev ümbritseb?

Ja kas inimesed idamaades armastavad kirjusid mustreid, tekstuure ja nikerdusi seepärast, et nende algupärane sisemine mõtte- ning tunnetemaailm on teatud mõttes rajatud tühjuse, lihtsuse, selguse kontseptsioonidele? Meditatsioon, jooga…

Olen tähele pannud, et inimesed, kes mediteerivad, uurivad igasugu “kaugeid saladusi”, on palju rohkem omas elemendis igasuguste mustrite, tekstuuride, eksootilisiste asjadega.

Väide: armastus saab eksisteerida ainult olevikus.
Tõestus: armastust minevikus ei ole olemas - selle asja nimi on sellisel juhul mälestus. Armastust tulevikus ei saa eksisteerida - selle asja nimi on unistus. Järeldus: armastus saab eksisteerida ainult olevikus, mida oligi tarvis tõestada.

Elas kord ühes väikeses külas üks väike laps, kes jäi väga haigeks. Ta vanemad otsustasid kohale kutsuda tuntud ravitseja. Kui ravitseja külla jõudis ja last terveks tegema hakkas, kogunes kogu küla seda suurt sündmust pealt vaatama. Ravitseja astus lapse juurde, lausus mõned lihtsad palvused, tõusis seejärel püsti ja ütles, et nüüd saab laps terveks. Kõik inimesed olid hämmingus. Üks külamees, kes oleks oodanud midagi palju suurejoonelisemat ja müstilisemat, tõusis püsti ning küsis hämmeldunult: „Mismõttes? Et ütled paar sõna ja laps saabki terveks? Nii see ei lähe ju!“

Kogu külarahvas pööras oma pilgud tolle mehe poole ning ravitseja vastas talle: „Miks sa ütlesid sedasi? Kes sina üldse oled? Üks totaalne ignorantne lollpea!“

Ja kogu külarahvas kuulis seda. Too mees raevus, muutus näost punaseks, justkui tahtnuks ta kohemaid vihast kõva häälega ravitseja peale karjuma hakata.

Ravitseja ütles seepeale: „Kas näed nüüd? Kui üks-kaks sõna sind, suurt meest, näost punaseks suudavad ajada, sind raevuga täidavad ja vihastama panevad, miks siis ei võiks mõned teised üks-kaks sõna seda väikest last terveks teha?“

Kui mõni vanainimene teid nähes ohkab, et “Oh küll aeg ikka lendab!”, siis mõelge hoopis nii: on kurb, et selliseid lauseid alles vanaduspõlves kuulda saab, sest kui me kõik niimoodi juba nooruses mõtleksime, annaksime me endale üha rohkem mõista, et meie kõigi päevad on loetud ning et me peame neid sisustama nii hästi kui vähegi oskame.

Spiraaliteooriat võin ilmselt pidada üheks kõige põnevamaks avastuseks, milleni jõudsin äsja möödunud nädalavahetusel. Tõmbasin alla ühe suure kogumiku religioonide, hingelisuse ja inimarenguga seonduvaid videosid ning sattusin vaatama Don Becki ning Jessica Roemischeri videot VMeme spiraaliteooriast.

Tegemist on inimarengu etappideks ehk spiraali kurvideks jagava teooriaga. Selle peamine jaotusprintsiip on inimeste kui kogukonna sotsiaalse arengu etapid.

Esimene spiraali kurv ehk esimene etapp, mis algas ligi 100 000 aastat tagasi möödus üsna kaootiliselt, inimesed elasid peost suhu, hankides toitu otse loodusest, igaüks ennekõike iseenda ja oma laste tarbeks. Välja ei olnud kujunenud sotsiaalset organiseeritust. Esimese etapi tunnusvärviks peetakse beeži - see on üks kõige iseloomulikum toon algsetele, rafineerimata ning tahumata vormidele.

Teine etapp algas 50 000 aastat tagasi ning selle peamiseks märksõnaks oli sotsiaalsete kogukondade teke - hulk lähestikku elavaid inimesi moodustasid kogukonna ning jagasid algsel tasemel üksteisega tööülesandeid. Tekkis algupärane organiseeritus. Ilmusid esimesed tööriistad. Kogukonna liikmed kummardassid sageli oma eelkäijaid ning tekkis usk hauatagusesse ellu. Just sellest perioodist, mis kestis ligikaudu kuni 3000 aastat e.Kr pärineb mitmeid müstilisi rajatisi, mille saladusi me tänapäevani alles avastame. Stonehenge, Egiptuse püramiidid, kivikalmed jpm. Selle etapi tunnusvärv on lilla, mida sageli seostatakse müstitsismiga.

Kolmas etapp on punane. See on mässuline, barbaarne, ennastkehtestav ajajärk. Inimesed võitlesid iseenda ja/või oma kogukonna eest, vallutasid uusi maid ja algasid esimesed röövretked naaberkogukondadesse. Märksõnadeks barbaarsus, brutaalsus, “mina võin teha, mida iganes tahan”-mentaliteet. Too periood algas umbes 5000 aastat tagasi ehk ligikaudu 3000 aastat e.Kr. Sellesse aega jäävad mitmed sõjad, Egiptuse riigi kukutamine barbarite poolt.

Sinine spiraali kurv oli järgmine. Selle märksõnadeks oli religioonide teke, inimeste ühendamine ühtsete uskumuste kaudu. Püüti kehtestada absoluutset korda. Sinine etapp algas ligikaudu 3000 aastat tagasi ehk 1000 aastat e.Kr. Sellesse perioodi langeb ka ristiusu teke, Piibli saamislugu jpms.

Sinisele etapile järgneb oranž - see algas 300 aastat tagasi. Tegemist on valgustusajastu algusega. Inimkond astus üle religioonidest, uskumustest ning alustas avastamist, uurimist. Kujunes välja teadus, mis algusaastatel tekitas teravat konkurentsi religioonile. Inimeste teadlikkus maailmast ja kõigest ümbritsevast aina kasvas. Ent selle kurvi peamiseks eesmärgiks kujunes mugavuse saavutamine. Miks? Sest kõik leiutised ja avastused kandsid ühte peamist eesmärki - teha meie elu lihtsamaks, mugavamaks, vähem vaevaliseks. Industrialiseerimise käigus rajati suuri tehaseid, algas tööstuskaupade võidukäik.

Järgmine etapp on aga roheline ning see algas tasakesi 150 aastat tagasi. Olles industrialiseerimise käigus pannud loodusvarad meie kasuks kasutusse, hakkasid inimesed muretsema neid ümbritseva keskkonna, aga ka teiste inimeste elude pärast. Võideldakse rahu, armastuse, võrdsuse nimel. Kujuneb globaalne maailmavaade inimeste kogukonnast, milles me kõik jagame elu täis kogemusi, avastusi.

Ent see ei ole veel kõik. Oleme spiraaliteooriaga jõudnud peaaegu kaasajani välja. Inimkond on spriaaliteooria järgi astumas suurt hüpet. 50 aastat tagasi algas kollane spiraalikeerd, mille märksõnaks on integraalne kulg. Mustrid, jadad, tunded, kogemused ühinevad ühtseks kulgevaks tervikuks. Selle moto kõlab inglise keeles nii: Express self, but never at the expense of others or the earth, so that all life (not just my life) may continue in the most natural fitting ways. Inimestel tekib esimest korda kogu oma arengu ajaloo jooksul võimalus pääseda ligi kõikidele religioonidele korraga. Globaalne teadlikkus on kõrgem kui kunagi varem.

Ent ka see ei ole veel kõik. Vaikselt koidab spiraali helesinine ajajärk, mis on just praegusel ajahetkel algamas. See on hingelisest meelest, tunnetustest ja tasakaalu ning harmoonia otsimisest kantud etapp. Inimesed hakkavad tegelema mediteerimisega, avastavad bioenergia, laiendavad oma teadlikkust teispoolsusse, kosmosesse, kõiksusesse. Kandev mõte on: Sacrifice interests of self and others, as necessary, so as to reach balance and harmony among humans, the planet, and generations to come. Inimkond tõepoolest muutub ühtseks, kaovad piirid. Vähemalt nii seda kujutatakse.

Kahtlemata on see väga lai üldistus, ent minu meelest on see teooria päris põnev.

Kuid kui mina hakkasin selle kõige peale järele mõtlema, jõudsin hoopis põnevama järelduseni (vähemalt enda jaoks). Nimelt saab seda vaadelda makrokosmose/mikrokosmose perspektiivis - võttes makrokosmoseks kogu inimkonna arengu ning mikrokosmoseks ühe inimese elutee. Sest imimene teeb oma eluea jooksul läbi just need samad etapid! Sünnib abituna (beež), seejärel leiab oma koha kogukonnas - näiteks lasteaias või algkoolis. Tekib sotsiaalne tunnetus ning suur huvi maailma toimimise kohta - korduvalt küsivad lapsed oma vanematelt “Miks taevas on sinne? Miks autod sõidavad? Miks piim on valge? Aga miks? Aga miks?” (sinine). Seejärel tuleb mõne aja pärast punane faas, kus on vaja kogu maailma vastu sõdida, mässata ning see on ju puberteediiga! Kahjuks jäävad osad inimesed oma arenguga sellesse etappi terveks järgnevaks eluks. Enamasti järgneb aga saavutuste ajajärk eluteel - omamoodi valgustusajastu - sellesse aega jääb sageli oma kodu rajamine, pere loomine ning karjääritegemine (oranž). Elu on täis võimalusi ja avastusi. Üsna sageli algab koheselt ka roheline etapp - esile kerkib hoolitsus ja vastutus ümbritsevate inimeste, lähedaste ja keskkonna suhtes. Aja möödudes, ilmselt kusagil 50ndates eluaastates kujuneb suurel osal inimestest pilt elust kui tervikust, astutakse samm kollasesse etappi. See on kõikehõlmavam, tasakaalukam, rahu ja väärikust hindav. Ning väike osa jõuab ilmselt elu jooksul välja ka sinisesse etappi, mille märksõnadeks on kõikehõlmava kesktee otsing, veelgi laiem rahu ning lepitamine. Usun, et sinisesse etappi jõudnud inimestest on paljud need, kelle nimed on kirjas ka aegade raamatus, sest nende tegusid mäletatakse.

On ilmselt umbes 6 miljardit põhjust miks mitte olla teiste inimeste sarnane. Minu jaoks kõige olulisem on see, et maailm on selleks natuke liiga väike. Olles unikaalne, erinev, kordumatu, kasvõi püüdes olla, muudame me seda suuremaks, avaramaks, mitmekesisemaks.
Radža-jooga, mida tasakesi uurin, üks esimesi õppetunde seisneb selles: ära püüa olla keegi teine, sest sa ei saa iial keegi teine olla. Isegi kui sa arvad, et sa tahaksid olla keegi teine, siis mõtle natuke, ja sa mõistad, et sa seda tegelikult ei taha. Sest kui sa oleksid keegi teine, siis ei oleks sa sina ise. Sul ei oleks sinu oma elu, vaid sul oleks tervenisti kellegi teise elu. Ja sa ju ei tahaks seda.

Unikaalsuse all ei pea ma silmas seda, et inimene peaks iga hinna eest teistest eristuma, üle olema, oma kordumatut eksistentsi rõhutama. Ei. Iva peitub aga isikupäras, omades mõtetes, oma mõttevabaduses, unikaalsetes kogemustes, mille oleme endale ise lubanud, ja ka nende kogemuste käigus tekkinud muljed. Muljed omakorda on aga seemneks juba uutele mõtetele, uued mõtted uutele tegudele, kogemustele ja nii edasi.

Tänased filmisoovitused:

• “The Celestine Prophecy” - see film ei ole nii hea kui samanimeline raamat, kuid raamatut lugenuile annab kindlasti kõvasti juurde.
• “Dead Poets Society” - film, mis sisaldab elu kohta ühte lihtsat, ent tohutult võimast õppetundi.

• Pharoah Sanders - Sun Song
• Pharoah Sanders - You’ve Got To Have Freedom
• The Streets - Weak Become Heroes
• Perfect Sense - Bumba (Original Sax Mix)
• Frank Sinatra - I Did It My Way

Need on üksikud paljude seast, mida kuulates meenub mingi osa möödunud ajast. Kas teil on ka nii, et kuulate ühte kindlat lugu mingil ajahetkel oma elus hästi palju, pärast hiljem seda kuulates meenuvad need ajad, mil..

Nii palju kui ma inimeste käest küsinud olen, on see üsna tavaline stsenaarium. Inimese mälu ei olegi ju muud kui seoste meeles hoidmine. Kõik seostub millegagi. Seostamise abil jätame asju meelde.

Nüüd võiks ainult aru saada, miks ma näen viimasel ajal üsna sageli unenägusid kohtadest, kus ma ise veel käinud ei ole ega tegelikult ei teagi milline sealne loodus olla võib. Miks ja millega mul need seostuvad?

Rämpskirju kustutades tekkis täiesti jahmatav mõte, mis ühel päeval võib-olla ka teoks saab. See päev tuleb siis, kui rämpsu ja mittevajalikku on tänapäevases Internetis rohkem kui reaalselt vajalikku infot. Elame ju iga päev tohutus infokülluses, nagu varem kirjutasin.

Sest misasi Internet tegelikult on? See on lihtsalt suur hulk arvuteid, mis on omavahel meeletu suure hulga kaablite ja õhuliinide abil omavahel ühenduses. Igaüks, kes endale kaabliotsa saab, astub võrku, digitaalsesse ühendusse teiste miljonite arvutitega siin- ja sealpool maakera.

Minu mõte on järgmine. Et ühel päeval luuakse uus ülemaailmne arvutivõrk, mis eksisteeriks paralleelselt tavapärase Internetiga, kuid kuhu pääseks ligi vaid teatud mõttes eliit (näiteks kehtestataks kõrge sisenemistasu) - sedasi oleks võimalik piirata oluliselt ebavajaliku- ja rämpsinfo levikut. (Kutsugem seda näiteks Elitenet-iks või siis midagi, mis areneb välja Internet II-st?) Kindlasti omaks taoline uus võrk uusi tehnilisi võimalusi ja erinevusi praegu kasutusel olevast Internetist. See kõik juhtuks siis, kui praeguses Internetis kahaneks reaalse ja vajaliku info hulk väiksemaks kui spämmi, reklaami, mittevajaliku ja suvalise info hulk.

Kasutajaskonna piiramine ei ole niivõrd eesmärk omaette. Fakt on see, et taolise uue, ülemaailmse võrgu ülesehitamine läheks kõvasti maksma ja kust mujalt rahastus ikka tuleks kui potensiaalsetelt kasutajatelt.

Igaljuhul mõtteainet jagub. Kujutan üpris täpselt ette kui mõnusaks elu läheks kui oleks olemas taoline eraldatud võrk, mille kaudu avaneks täiesti omaette virtuaalmaailm - puhtam rämpspostist, selgem, loogilisem, ülevaatlikum ja kiirem.

Hästi, jätan nüüd bitid ja baidid sinnapaika ja naudin mõnda aega taas ilusat talveilma ning Eesti loodust. Soovitan teilegi sama.

Kas olete tähele pannud, et pea kõikides eluvaldkondades on lihtsad asjad kõige hinnatumad, paremad, ahvatlevamad, sestap ka kallimad?

Kõndisin mõned nädalad tagasi Londoni kesklinnas ringi ja kohtasin tunni aja jooksul kaheksat inimest, kes jagasid tänavail tasuta ajalehti, flaiereid, voldikuid, infolehti või mingeid muid taolisi pabereid. Ei oskagi täpselt öelda, mida üks või teine pakkus, sest keeldusin kõigist viisakalt. Jälgisin hiljem mõnda aega paari sellist müügimeest eemalt ning selgus, et peaaegu mitte keegi möödujaist ei soovinud pakutavat. Ilmselgelt kogub jõudu info üleküllus. Või küsiks seepeale, et mitu rämpskirja sina oma e-maili postkastist päevas leiad?

Inimesed otsivad teed lihtsuse suunas. Disainimaailmas on juba pikemat aega kõrgelt hinnatud minimalism, otsekohesus, selgus, lihtsus.

Viiteid heade näidetega üles lugedes võiks 10% maailma Internetist siia kopeerida, aga ma ei tee seda. Apple iPod, iTunes, mõni veebileht, pangateenused, konsultatsioonid ja koolitused jms. Lihtsus ja otsekohsesus võimutsevad kõikjal.